Viis inimpõlve ning teekond mahemesinduseni
Millal täpselt 19. sajandi keskpaigas sündinud Anna Saluste esimesed mesilaspered kodutalu juurde tõi ei ole teada.
Tänaseks on Läänemaal, Vedra külas, Tamme talu maadel mesilasi peetud üle saja aasta. Siinseid paepealseid ja kiviseid põlde pole õnnistatud viljaka mullaga. Nii on mesilased aidanud toita perekonda viie inimpõlve vältel ning head mett on jagunud ka teistele.
Juba mõni mesindushooaega hiljem sai mulle selgeks, et kaasaegsete mesindusvõtete omandamiseks ja rakendamiseks tuleb läbi käia ABC mesinduskursus.
Loogilise jätkuna omandasin Olustvere Maamajandus- ja Teeninduskoolis ka mesiniku kutse.
2020. aastal kutseliseks mesinikuks saamisega koos langetasin otsuse astuda jätkusuutliku ja mesilaste heaolu esikohale seadva mahemesinduse rajale.
Meie ettevõte Tamme Mesila osaühing on alates 2021. aastast tunnustatud mahemesila, ja
Eesti Mahemesinike ühingu liige.
Minu lapsepõlves olid mesitarud maamaja tagahoovis loomuliku elu osa. Tundus, et ringilendavad mesilased on siin justkui alati olnud.
2012. aastal olin teelahkmel. Põline tallinlane seisis koos kössi vajunud,
kõversõrmse vanaemaga avatud taru kõrval ja pidi vastama küsimusele: “Ehk võtaksid kõik selle siin enda hoole alla?“
Võib olla olid just need viimased kolm mesilasperet, kes aitasid veel sama aasta sügisel langetada elumuutva otsuse kolida perega Läänemaale? Olin ju suve lõpul vurritanud oma mesilaste korjatud mee ning sügisel talvituma pannud juba päris oma mesilaspered.
EE-ÖKO-03
Eesti Põllumajandus
